Süsteemne perekonstellatsioon
-on terapeutiline meetod, mis uurib inimest mitte eraldiseisva indiviidina, vaid osana suuremast süsteemist - eelkõige tema algupärasest suguvõsast ja perest.
Meetodi lõi Saksa psühhoterapeut Bert Hellinger 1990. aastatel, kombineerides psühhoanalüüsi, transaktsioonanalüüsi, pereteraapiat (eriti Virginia Satiri perestruktuuri paigutusi) ja zulu kultuuri esivanemate austamise tavasid.
Konstellatsiooni baasteooria kohaselt toimib igas suguvõsas ühine väljadünamika ehk süsteemne teadvus. Kui keegi eelnevatest põlvkondadest on süsteemist välja tõugatud, unustatud või on tema saatus olnud ränk (nt varajane surm, sõjatraumad, rasked kaotused), püüab süsteem end tasakaalustada.
Selle tulemusena võib mõni hilisem järeltulija - sageli alateadlikult - hakata seda rasket saatust või emotsiooni kordama. Seda nimetatakse süsteemseks põimumiseks ehk varjatud lojaalsuseks oma eelkäijatele.
Konstellatsioone saab läbi viia nii grupis kui ka individuaalses nõustamises.
Klient sõnastab oma probleemi või taotluse (nt "suhted emaga on pingelised" või "tunnen pidevat seletamatut ärevust").
Klient valib grupiliikmete seast asendajad iseendale, oma pereliikmetele või sümptomile.
Klient asetab asendajad ruumis intuitiivselt üksteise suhtes paigale.
Kui asendajad on paigas, hakkavad nad kogema füüsilisi aistinguid ja emotsioone, mis kuuluvad reaalsetele inimestele, keda nad asendavad. Seda nimetatakse teadvustavaks väljaks ehk morfiliseks väljaks.
Individuaaltöö
Individuaalsessioonidel kasutatakse elusate asendajate asemel põrandaankruid (nt paberilehed, matid) millele klient või terapeut ise peale astub, et vastavat positsiooni tunnetada või kujukesi/kaarte (nt spetsiaalsed teraapilised nukud või metaforkaardid),
Süsteemsed seadused ehk "Armastuse korrad":
Hellinger märkas, et peresüsteemid alluvad teatud vaimsetele seadustele. Kui neid rikutakse, tekivad elus takistused.
Kolm põhilist seadust on:
Kuuluvuse õigus: Kõigil süsteemi liikmetel on võrdne õigus kuuluda suguvõssa. Kedagi ei tohi välja heita (nt abordid, varakult surnud lapsed, "suguvõsa mustad lambad").
Hierarhiline kord: Need, kes tulid süsteemi varem (vanemad, vanavanemad), on eespool ja "suuremad" kui need, kes tulid hiljem (lapsed). Laps ei tohi asuda vanema rolli ega kanda vanema koormat.
Andmise ja saamise tasakaal:
Suhetes peab valitsema tasakaal. Erandiks on vanemate ja laste suhe – vanemad annavad (elu) ja lapsed võtavad vastu ning annavad seda edasi oma lastele või loomingule.
Kuidas saabub lahendus?
Konstellöör jälgib asendajate liikumist ja dünaamikat ning otsib kohta, kus energia on blokeeritud.
Lahenduse toovad:
Tõe nägemine ja tunnistamine:
Öeldakse tervendavaid lauseid.
Asendajad liigutatakse positsioonidele, kus kõigil on hea ja vaba olla.
Klient saab sümboolselt tagastada emotsiooni või mustri (nt süütunde või valu) sellele esivanemale, kellele see tegelikult kuulub, vabastades end vajadusest seda edasi kanda.
Selle tulemusena teiseneb kliendi seesmine pilt oma perest, mis toob kaasa kergendustunde, uue mõistmise ja reaalsed muutused igapäevaelus ning suhetes.